"Tsöliaakia ehk gluteenenteropaatia“ on saadaval ka paberkandjal. Soovitame küsida ETS-lt või oma gastroenteroloogilt.

   

 

Lühidalt tsöliaakiast

Tsöliaakia ehk gluteenenteropaatia on haigus, mille vallandavad päriliku eelsoodumusega isikutel nisust, rukkist, odrast ja võimalik, et ka kaerast valmistatud toidud ja tooted. Nendes teraviljades sisalduvate valkude toimel kahjustub tsöliaakiahaigel peensoolelimaskest – järk-järgult hävivad limaskesta hatud kuni täieliku kaoni – atroofiani (joonis 1). Et just peensoole limaskesta hattude
kaudu imenduvad organismi kõik toitained – valgud, lipiidid, süsivesikud, vitamiinid, mineraalained ja mikroelemendid – kujuneb kahjustunud peensoole limaskestaga tsöliaakiahaigel nende vaegus.
Tsöliaakia tüüpilised haigusnähud – krooniline kõhulahtisus ja kõhnumine – väljendavadki toitainete kadu organismist. 

Tsöliaakiahaige vaevused taanduvad ja peensoole limaskesta hatud taastuvad aga täielikult, kuid ainult siis, kui haige järgib rangelt nisu-, rukki-, odra- ja soovitatavalt ka kaeravaba dieeti. See, niinimetatud gluteenivaba dieet, ongi tsöliaakia ainus ravi, mida tsöliaakiahaige peab järgima väga rangelt kogu elu.

Kuigi esimesed andmed tsöliaakia kohta pärinevad juba II sajandist eKr, selgus haiguse põhiolemus alles 1997. aastal. Siis avastati, et nisus, rukkis, odras ja kaeras leiduvate valkude toimel kahjustuvad inimese omaenese koed – see tähendab, et tsöliaakia on autoimmuunhaigus. Nii võivad tsöliaakia korral lisaks peensoolekahjustusele esineda muutused ka organismi muudes
kudedes, näiteks närvisüsteemis.

Oluline on rõhutada, et teraviljadest põhjustatud allergia, näiteks nisuallergia, ja tsöliaakia, on kaks täiesti erinevate tekkemehhanismide ja vaevustega ning erinevate diagnoosimismeetoditega haigust.

Koostas Oivi Uibo 

Millal ja mida saadi teada tsöliaakiast?

Esimesed andmed tsöliaakia kohta pärinevad II sajandist eKr, mil Vana Kreeka-Rooma arst Aretaeus käsitles tsöliaakiat kui täiskasvanute kurnatusseisundit. Sellel ajal soovitati nimetatud
seisundi raviks puhkust ja paastu.

Haiguse nimetuse “tsöliaakia” võttis esmakordselt kasutusele Rootsi professor Nils Rosen von Rosenstein oma 1764. aastal ilmunud lastehaiguste õpperaamatus. Kreeka keeles tähendab
coeliac suurt kõhtu.

Neli aastat enne tsöliaakia täpset kirjeldamist, aastal 1884, iseloomustas arst Dühring villilist nahahaigust, herpetiformset dermatiiti. Seda peetakse 1991. aastast alates hoopiski tsöliaakia
nahavormiks.

Esmakordselt kirjeldas tsöliaakiat kui igas vanuses inimeste haigust Inglise arst Samuel Gee 1888. aastal. Gee eristas ka kolme olulist, just tsöliaakiale iseloomulikku haigusnähtu – periooditi
esinevat kõhulahtisust, kõhnumist ja kõhupuhitust. Samuel Gee väitis ka, et kui see haigus üldse ravitav on, siis vaid dieediga.

Esimese ravivõimaluse – juurvilja- ja puuviljadieedi – soovitas tsöliaakiahaigetele 1924. aastal teadlane S. Haas.

Tsöliaakia olemus selgus aga alles ligikaudu 1700 aastat pärast esmast kirjeldust, aastatel 1944–1945, s.o Teise maailmasõja ajal. Nimelt täheldas Hollandi lastearst Willem Dicke Madalmaades esinenud nälja ajal tsöliaakia esinemissageduse vähenemist. Kui aga Rootsist saabus abisaadetisena suur kogus leiba, haigestusid sõja ajal justkui iseeneslikult ja arstidele arusaamatult paranenud tsöliaakiahaiged uuesti ning täheldati ka uute tsöliaakiajuhtude märgatavat sagenemist. See viiski Dicke mõttele, et tsöliaakiat võivad vallandada teraviljad. Ta leidis seletuse ka oma varasemale kogemusele väikese kõhnunud tütarlapsega, kelle krooniline kõhulahtisus üllatuslikult taandus, kui ema keelas tal süüa saia ja küpsiseid.

Edasised, 1950. aastatel tehtud teadusuuringutega tõestati, et tsöliaakiahaigetele on kõige kahjulikuma toimega nisu, kuid haigust võivad põhjustada ka rukis, oder ja kaer. Muu toit, sealhulgas teised teraviljad – riis, tatar, hirss ja mais, ei vallandanud tsöliaakiahaigetel vaevusi ega põhjustanud peensoolekahjustust.

Peensoolelimaskesta kahjustust, hattude atroofiat, oli meditsiinikirjanduses kirjeldatud juba 1910. aastal, kuid teadmata oli selle täpne tekkepõhjus. Alles 1954. aastal selgus, et peensoole
limaskesta hattude kahjustus on iseloomulik just tsöliaakiale.

Alates 1956. aastast hakatigi esmakordselt Inglismaal ja seejärel ka kõikjal mujal tsöliaakiakahtlusega haigetelt võtma peensoolelimaskestalt tükikesi, et kinnitada tsöliaakia diagnoosi või välistada. Sellest ajast alates on tsöliaakia diagnoosi kinnitamiseks
või välistamiseks tingimata nõutav kas spetsiaalse kapsliga proovitüki võtmine peensoole limaskestalt (peensoole biopsia) või peensoole limaskesta tükkide võtmine gastroskoopial.

Kuni 1960. aastani arvati siiski, et lapseeas ja täiskasvanueas avastatud tsöliaakia on kaks erisugust haigust erinevate tekkemehhanismidega. Nüüdseks on teada, et tegemist on ühe ja sama haigusega, mis võib vallanduda igas vanuses.

Pikka aega pärast tsöliaakia esmakirjeldamist püsis vastuseta küsimus, miks siis kõigil inimestel, kes söövad nisu-, rukki-, odraja kaeratoite, ei teki tsöliaakiat. Selguse tõi 1965. aastast pärinev
tähtis avastus – teadlane McDonald tõestas, et tsöliaakia tekib vaid päriliku eelsoodumusega isikutel.

1967. aastast alates on teada tsöliaakiahaigeid hoiatavad andmed selle kohta, et diagnoosimata ja ka ravimata tsöliaakia puhul on haigetel eelsoodumus pahaloomuliste kasvajate tekkeks.
Nüüdseks on selgunud, et kui tsöliaakiahaige on vähemalt viis aastat rangelt järginud gluteenivaba dieeti, ei ole tal kasvaja risk suurem kui ilma selle haiguseta inimestel.

Olulise murrangu nii uurimistöös kui ka igapäevatöös haigetega tõi verest määratavate tsöliaakiakahtlust näitavate testide avastamine ja kasutuselevõtt. 1958. aastal avastati gliadiini kui
nisuvalgu vastased antikehad, 1983. aastal endomüüsiumi autoantikehad ning 1998. aastal töötati välja kõige täpsem tsöliaakia kahtlust näitav vereanalüüs – koe transglutaminaasi antikehade
määramise test. Kuna vereanalüüse oli võimalik kasutada laialdasemalt kui peensoole biopsiat, hakati tsöliaakiapuhuste vereanalüüside kasutuselevõtu järgel tegema ulatuslikult uuringuid tsöliaakiakahtlaste leidmiseks. Avastati, et tsöliaakia võib kulgeda ka atüüpiliste ehk varjatud haigusnähtudega.

1992. aastal avastas teadlane M. Marsh, et tsöliaakiapuhune peensoole limaskesta kahjustus kujuneb järk-järgult. Mida varasemas staadiumis haigus avastatakse, seda kiiremini taastub ka
peensoolelimaskest. Ka on haiguse õigeaegsel diagnoosimisel haiguse tüsistuste oht oluliselt väiksem kui aastaid diagnoosimata jäänud tsöliaakia puhul. Tüsistuste risk on aga isikutel, kellel
tsöliaakia on jäänud diagnoosimata (ja seega ka ravimata), ning tsöliaakiahaigetel, kes ei järgi gluteenivaba dieeti.

Koostas Oivi Uibo 

Kellel võib tekkida tsöliaakia?

Tsöliaakia esineb ligikaudu 2 korda sagedamini tüdrukutel ja naistel kui poistel ja meestel. Tsöliaakia puhul esineb perekondlik eelsoodumus. Ligikaudu iga kümnes (8-18%) tsöliaakiahaige veresugulastest(ema, isa, õed, vennad, tütred, pojad) põeb sama haigust.

Ligi 90%-l haigetel esineb organismi immuunreaktiivsust määravatest pärilikkuse markeritest ? HLA antigeenidest DQ2 tüüp. Sellele tuginedes pole ka ootamatu, et tsöliaakiat leitakse ka sageli selliste haiguste puhul, millele on iseloomulikud sarnane pärilik eelsoodumus. Nii näiteks eineb tsöliaakia sageli kaasuva haigusena insuliinisõltuva ehk I tüüpi suhkrutõve, epilepsia kilpnäärme kahjustusega ja IgA puudulikkusega haigetel.

Kokku on kirjeldatud 100 haigust, mis võivad esineda koos tsöliaakiaga.

Koostanud: Oivi Uibo, Külli Mitt 

Herpetiformne dermatiit kui tsöliaakia nahavorm

Herpetiformne dermatiit kui enamasti täiskasvanueas algav villiline nahahaigus on tuntud ka kui Dühringi tõbi. Haigusele on iseloomulikud sügeleval nahal sümmeetriliselt esinevad eri suurusega villid. Lööve võib esineda keha erinevates piirkondades kuid sagedamini küünarnukkidel, põlvedel ning tuharatel.

Ligikaudu 80%-l herpetiformse dermatiidihaigetel esieneb peensoole limaskesta kahjustus. Ka selle haiguse raviks on gluteenivaba dieet. Seetõttu arvatakse, et tegemikst on tsöliaakia nahavormiga. Miks aga ühel tsöliaakiahaigel esinevad seedetrakti vaevused, teisel aga villiline nahalööve, on veel täpselt teadmata.

Kasulikud lingid:

Otsingusüsteemis (Google, Alta Vista jne.) kasuta otsinguks sõna dermatitis herpetiformis


Herpetiformne dermatiit

Koostanud: Oivi Uibo, Külli Mitt 

Kui sageli esineb?

Tsöliaakia on üks sagedamini esinevaid kroonilisi haigusi enamikes Euroopa maades. Keskmine esinemissagedus on 3-5 uut juhtu 1000 elusalt sündinu kohta. Soomes esineb tsöliaakia aga keskmiselt 1%-l elanikkonnast.

Eestis on aastatel 1990-2000 tsöliaakiat diagnoositud 0,4 uut juhtu 1000 elusalt sündinu kohta, mis on aga ligikaudu 10 korda harvem kui paljudes Euroopa maades (Oivi Uibo ja kaasautorite uurimistulemused). Tsöliaakia erineva esinemissageduse põhjus on veel selgusetu, kuid üheks põhjuseks peetakse erinevaid toitumistavasid.

Tsöliaakia on parasvöötme elanike haigus, mida pole kirjeldatud negriidse ja mongoloidse rassi esindjatel. Viimased eelistavad toiduks riisi, hirssi ja maisi, mis ei sisalda tsöliaakiat põhjustavaid kahjulikke valke.

Koostanud: Oivi Uibo, Külli Mitt 

Millal ja millega seoses haigus hakkab?

Tsöliaakia võib avalduda esmakordselt igas vanuses ning väga erinevate vaevustega.

Mida nooremas eas tsöliaakia avaldub, seda tüüpilisemad on haigusnähud ning seda ägedam võib olla haiguse kulg.

Mida hilisemas vanuses tsöliaakia avaldub, seda varjatum ehk atüüpilisem see võib olla. Kirjanduse andmetel on ligikaudu 25%-l kõikidest tsöliaakiahaigetest haigus diagnoositud üle 60 aasta vanuses. Neljal protsendil täiskasvanud tsöliaakiahaigetest tekkisid vaevused ja sümptomid raseduse ajal või mõni kuu peale sünnitust.

Enamik tsöliaakiahaigeid on sündinud ajaliselt, normaalse sünnikaalu ja ?pikkusega. Senikaua kuni laps ei ole saanud nisu-, rukki-, odra- ja/või kaerajahust valmistatud toite ja tooteid, ei avaldu tsöliaakiale iseloomulikud haigusnähud. Need võivad aga ilmneda nädalaid, kuid, isegi aastaid peale nisu-, rukki-, odra- või kaerajahust valmistatud toitude söömise alustamist. Selle perioodi pikkus on erinevatel haigetel erinev ning selle täpne põhjus on siiani teadmata.

Haiguse vallandumises on määravaks , mis vanuses ja kui suures koguses alustati teraviljadetoitude söömist. Mida varasemas eas ning mida suuremas koguses alustatakse nisu-, rukki-, odra- ja/või kaerajahust toitude ja toodete söömist, seda ägedamalt ning varasemalt võivad avalduda päriliku eelsoodumusega isikutel tsöliaakiale iseloomulikud vaevused ja sümptomid.

Kui teraviljatoitude alustamise ajal saab laps veel rinnapiima, võivad haigusnähud olla tagasihoidlikumad ning avalduda hilisemalt. Seega, mida kauem laps saab rinnapiima ning mida hiljem hakkab ta sööma nisu-, rukki-, odra- ja kaerajahust valmistatud tooteid ja toite, seda hiljem ja tagasihoidlikumalt tekivad päriliku eelsoodumusega isikutel tsöliaakiale iseloomulikud haigusnähud.

Seega on igati soovitav pikaaegne rinnapiimaga toitmine ning nisu-, rukki-, odra- ja kaerajahust valmistatud toitude ja toodete lülitamine menüüsse alles teisel elupoolaastal (kui laps on saanud 6 kuu vanuseks). Esimeste teraviljadena sobivad lapsele kõige paremini riis, hirss, tatar ja mais. Oluline on ka teraviljatoitude järk-järguline lülitamine menüüsse alustades ühest teelusikatäiest päevas.

Tsöliaakia tekkes võib määravaks olla lisaks söödud teraviljade kogusele ka teraviljade kvaliteet. Nii sisaldub kahjulikku valku enam kõvas nisus (Triticum durum) kui harilikus ehk pehmes nisus (Triticum aestivum). Seetõttu võib peensoole limaskesta kahjustus tekkida sama kiiresti nendel, kes söövad väheses koguses kõvast nisust valmistatud või suures koguses harilikust ehk pehmest nisust valmistatud toitu. Valguline koostis esineb ka suve- ja talvenisudel.

Koostanud: Oivi Uibo, Külli Mitt 

Kõige sagedamini esitatavad küsimused

Kas tsöliaakiat on võimalik terveks ravida?
Jah. Tsöliaakiat põhjustavad nisu, rukis, oder ja võimalik, et ka kaer. Nendes teraviljades sisalduvate valkude toimel kahjustub tsöliaakiahaigel peensoole limaskest. Kui tsöliaakiahaige järgib ravi, see tähendab nn.gluteenivaba (nisu-, rukki-, odra- ja kaeravaba) dieeti, paraneb tema peensoole limaskest täielikult. Nimetatud dieeti peab tsöliaakiahaige järgima aga kindlasti rangelt kogu elu. Kui tsöliaakiahaige aga dieeti rikub, kahjustub varem või hiljem tema peensoole limaskest uuesti.

Kas võin endale lubada 1 ( nisujahust) tordilõigu kuus?
Ei. Tsöliaakiahaige peab järgima gluteenivaba dieeti rangelt. Ka väga väikeses koguses tsöliaakiahaigele keelatud teraviljatoitude/toodete/jookide söömine/joomine ei ole tsöliaakiahaigele lubatud.

Mis on "peidetud gluteen?"
"Peidetud" gluteen võib esineda toitudes/toodetes/jookides, mille põhikoostisosad on tsöliaakiahaigele küll lubatud toiduained, kuid mille koostises on siiski kasutatud nisujahu - näiteks mõned salatikastmed, purgisupid, maiustused. Tsöliaakiahaiged peavad seega vägagi tähelepanelikult lugema mis tahes toote pakendilt infot selle täpse koostise kohta alati enne, kui nad seda endale ostma või ise sööma hakkavad.

Kas gluteen võib üle kanduda ka toidunõude kaudu s.t. kas tsöliaakiahaige peaks oma toidunõud hoidma eraldi teiste pereliikmete toidunõudest?
Tsöliaakiahaige ei pea oma toidunõusid hoidma teistest toidunõudest eraldi.

Oivi Uibo
Tartu Ülikooli lastekliiniku dotsent 

Kuidas ja millal peab tsöliaakiahaigeid kontrollima?

Oluline on tsöliaakiahaigetel jälgida nii haigusnähtude taandumist, kaalu, kasvu dünaamikat ning ka gluteenivaba dieedi järgimist. Seetõttu peab tsöliaakiahaige käima korduvalt arsti juures.

Gluteenivaab dieedi toime ning oodatava peensoole limaskesta paranemise hindamiseks on vajalik määrata haige veres "märktulede" - gliadiini ja endomüüsiumi antikehade tase iga 6 kuu järel 2 aasta jooksul alates tsöliaakia diagnoosimisest ning edaspidi regulaarselt 1-2 korda aastas. Tsöliaakiahaige peab ranget gluteenivaba dieeti jätkama kogu elu. Gluteenivaba dieedi rikkumisel tekivad tsöliaakiahaigetel varem või hiljem taas vaevused ning kujuneb uuesti peensoole limaskesta kahjustus.

Koostanud: Oivi Uibo, Külli Mitt 

Kuidas ja millal toimub tsöliaakiahaigete
paranemine?

Tsöliaakiahaige peab kogu elu järgima gluteenivaba dieeti. Range gluteenivaba dieedi abil toimub tsöliaakiahaigete peensoole limaskesta täielik paranemine. Prognoos paranemisele on seda kiirem, mida varasemas staadiumis haigus diagnoositi ja mida rangem on gluteenivaba dieet.

Muidugi on gluteenivaba dieedi raviefekt seda ilmekam, mida enam olid väljendunud haigusnähud enne ravi. Tüüpilise tsöliaakia puhul taanduvad vaevused ja sümptomid juba mõne nädala jooksul: paraneb patsiendi isu, tuju ja enesetunne, taandub krooniline kõhulahtisus, kehakaal hakkab jõudsasti suurenema. Haiguse "märktulede" - antikehade tase veres väheneb, mis viitabki peensoole limaskesta paranemisele. Peale 1-2 aastat kestnud ranget gluteenivaba dieeti taastub peensoole limaskest täielikult. Kui edaspidi vaevusi uuesti ei teki, võib kerkida patsientidel või nende vanematel küsimus dieedi edasisest vajalikkusest.

Põhjalike uuringute tulemused on kinnitanud, et kui tsöliaakiahaige ei järgi ranget gluteenivaba dieeti, tekivad edaspidi uuesti haigusnähud. Haige veres on määratav tsöliaakiale iseloomulike "märktulede" - gliadiini, endomüüsiumi või koe transglutaminaasi antikehade taseme tõus.

Dieeti rikkuvatel tsöliaakiahaigetel tekib uuesti peensoole limaskesta kahjustus.

Tsöliaakia tüsistuste tekke risk on sarnane nendel isikutel, kellel tsöliaakia oli jäänud diagnoosimata (ja seega ka ravimata) ning nendel tsöliaakiahaigetel, kes ei järgi rangelt gluteenivaba dieeti.

Koostanud: Oivi Uibo, Külli Mitt 

Mis on tsöliaakia ravi?

Tsöliaakia puhul on ainsaks raviks range ja eluaegne gluteenivaba dieet, mis ei sisalda nisust, rukkist, odrast ja soovitavalt ka kaerast valmistatud toite ja tooteid.

Vaata lisaks : Keelatud ja lubatud toiduained
Vaata lisaks : Gluteeni sisaldavad toiduained

Keelatud teraviljade valgu saab asendada kartulist, riisist, maisist, sojast või ubadest valmistatud jahuga. Võimalik on ka kasutada spetsiaalseid gluteenivabasid jahusid või tooteid. Paljudes riikides on kauplustes ja apteekides müügil tsöliaakiahaigetele ettenähtud spetsiaalseid tooteid (jahud, makaronid, küpsised ja muud kondiitritooted, lasagne jne). Selliste toodete tähisena on pakendil kirjutatud "gluteenivaba"

inglise keeles - gluten-free
saksa keeles - glutenfreie
soome keeles - gluteeniton

Gluteenivabade toodete tähis:

Siiski võib gluteenivaba dieedi järgimine osutuda suhteliselt keerukaks. Tsöliaakiahaige peab olema teadlik ja tähelepanelik ka võimalikust "peidetud" gluteenist toidus, sest seda kasutatakse sageli lisaainena maiustustes, valmis toitudes jne., näiteks purgisuppides, salatikastmetes, kalapulkades, keeduvorstis, ka ravimites ja vitamiinides. Võimalik on ka looduslikult gluteenivabadest teraviljadest (tatar, riis, hirss, mais) valmistatud jahude -saastumine - gluteenisisaldavate teraviljadega, kui veskites kasutatakse terade jahvatamiseks ühte ja sama tootmisliini.

Koostanud: Oivi Uibo, Külli Mitt

Kuidas tsöliaakiat diagnoositakse?

Kõikidel, kellel esineb kahtlus tsöliaakiale on vajalik määrata veeniverest haiguse ?märktuled? ? nisuvalgu vastased (gliadiini) antikehad ning ka organismi oma kudede vastu tekkinud endomüüsiumi ja koe transglutaminaasi antikehad.

Kui nimetatud ?märktulede? hulk on suurenenud, viitab see tsöliaakia võimalusele ning on kindlaks näidustuseks edasisele tsöliaakia diagnoosi kinnitavale või eitavale uuringule ? peensoole biopsiale. Selle uuringuga võetakse peensoole limaskestalt proovitükk kas sptesiaalse kapsliga või gastroskoobi kaudu. Kui proovitüki mikroskoobiga uurimisel ilmneb limaskesta kahjustus, on tsöliaakia diagnoos kindel.

Mitte mingil juhul ei tohi tsöliaakiat diagnoosida vaid vaevuste ega ka vaid vereanalüüside tulemuste alusel!

Tsöliaakia diagnoosimiseks peab ilmtingimata tegema peensoole biopsia!

Ka tsöliaakikahtlastel isikutel enne peensoole biopsia tegemist nisu-, rukki-, odra- ja kaeravaba dieedi proovimine on suur viga, sest selle dieedi toimel taastub tsöliaakia haigetel peensoole limaskest täielikult. Tagantjärgi on väga raske otsustada, kas eelnevalt oli tegemist peensoole kahjustusega või mitte. Seetõttu on raske teha ka õiget otsust, kas ranged dieedipiirangud on edasise elu jooksul vajalikud.

Koostanud: Oivi Uibo, Külli Mitt 

Mis haigus on tsöliaakia?

Lühidalt tsöliaakiast

Tsöliaakia ehk gluteenenteropaatia on haigus, mille vallandavad päriliku eelsoodumusega isikutel nisust, rukkist, odrast ja võimalik, et ka kaerast valmistatud toidud ja tooted. Nendes teraviljades sisalduvate valkude toimel kahjustub tsöliaakiahaigel peensoolelimaskest – järk-järgult hävivad limaskesta hatud kuni täieliku kaoni – atroofiani (joonis 1). Et just peensoole limaskesta hattude
kaudu imenduvad organismi kõik toitained – valgud, lipiidid, süsivesikud, vitamiinid, mineraalained ja mikroelemendid – kujuneb kahjustunud peensoole limaskestaga tsöliaakiahaigel nende vaegus.
Tsöliaakia tüüpilised haigusnähud – krooniline kõhulahtisus ja kõhnumine – väljendavadki toitainete kadu organismist.

Tsöliaakiahaige vaevused taanduvad ja peensoole limaskesta hatud taastuvad aga täielikult, kuid ainult siis, kui haige järgib rangelt nisu-, rukki-, odra- ja soovitatavalt ka kaeravaba dieeti. See, niinimetatud gluteenivaba dieet, ongi tsöliaakia ainus ravi, mida tsöliaakiahaige peab järgima väga rangelt kogu elu.

Kuigi esimesed andmed tsöliaakia kohta pärinevad juba II sajandist eKr, selgus haiguse põhiolemus alles 1997. aastal. Siis avastati, et nisus, rukkis, odras ja kaeras leiduvate valkude toimel kahjustuvad inimese omaenese koed – see tähendab, et tsöliaakia on autoimmuunhaigus. Nii võivad tsöliaakia korral lisaks peensoolekahjustusele esineda muutused ka organismi muudes
kudedes, näiteks närvisüsteemis.

Oluline on rõhutada, et teraviljadest põhjustatud allergia, näiteks nisuallergia, ja tsöliaakia, on kaks täiesti erinevate tekkemehhanismide ja vaevustega ning erinevate diagnoosimismeetoditega haigust.

Koostas Oivi Uibo 

Milline on atüüpiline tsöliaakia?

Atüüpilise haigusvormi puhul võivad tsöliaakia tüüpilised haigusnähud – krooniline kõhulahtisus ja kõhnumine – olla tagasihoidlikud ning umbes 30%-l haigetest hoopiski puududa. Seetõttu jäävad just atüüpilise kuluga tsöliaakiajuhud sageli õigel ajal diagnoosimata. Selliseid haigusjuhte võib käsitleda ka kui tsöliaakia varjatud vorme. Itaalias tehtud 17 201 koolilapse uuringu tulemustest selgus, et ühe tüüpilise ja varem diagnoositud tsöliaakiajuhu kohta avastati seitse uut ja hoopiski atüüpilise kuluga haigusjuhtu. Soomes uuritud 1070-st meditsiinitöötajast, kellest ühelgil polnud varem tsöliaakiat avastatud, leiti tsöliaakia 8-l inimesel – kõigil atüüpilise kuluga.

Atüüpilise ehk varjatud tsöliaakia tunnuseid võib olla vaid üks või ka mitu järgnevatest:

– Kõhnumine.
– Kasvupeetus.
– Rauavaegusaneemia. Tsöliaakiale peaks viitama olukord, mil
rauavaegusaneemia korraliku rauaravikuuri tulemusel ei taandu.
– Jäävhammaste emaili ja struktuuri muutused. Tsöliaakiale
võib ainsana viidata jäävhammaste emaili muutumine sinakaks.
Haiguse kestmisel lisanduvad ka hammaste struktuuri defektid – tekivad ristivaod, mille kohalt osa hambast isegi murdub. Kui tsöliaakia diagnoositi ja ravi alustati ajal, mil kahjustunud oli
vaid hambaemail, saab range gluteenivaba dieediga vältida edasist hambadefektide teket. Kui hammaste struktuuri muutused on aga juba välja kujunenud, ei mõjuta gluteenivaba dieedi range
järgimine enam hammaste paranemist.
– Luuhõrenemine ehk osteoporoos. Seda seisundit võib käsitleda
ka kui tsöliaakia tüsistust, sest kaltsiumi kadu organismist on viinud juba suurte luuliste muutusteni. Kui inimesel on diagnoositud osteoporoos, peab kindlasti mõtlema selle tegelikule
tekkepõhjusele, milleks võivad olla kaltsiumi imendumise häired kahjustunud peensoole tõttu – see tähendab tsöliaakia.

– Endokriinsüsteemi mitmesugused häired, nagu puberteedi
hilinemine, menstruatsiooni hilinemine või menstruaaltsükli
häired, sagedased iseeneslikud abordid, nii meeste kui naiste
lastetus, väikese sünnikaaluga vastsündinu sünd, ka enneaegne
menopaus (< 45 aastat) jt.

Koostas Oivi Uibo

Millised haigusnähud on iseloomulikud tsöliaakiale?

Tsöliaakia võib kulgeda peamiselt tüüpilise ja atüüpilise haigusvormina. Nii ühele kui teisele võib eelneda asümptomaatiline vorm, mille puhul haigel puuduvad küll vaevused kuid uuringul leitakse kahjustunud peensoole limaskest.

Tsöliaakia tüüpiline vorm esineb sagedamini 6-24 kuu vanustel lastel. Haiguse alguses on märkimisväärne tsöliaakiahaige lapse tuju, une ja isu muutus – heatujuline, seni hästi arenenud ja kasvanud, rahuliku unega laps muutub virilaks, rahutuks, isutuks, unetuks ja jõuetuks. Vaevatud ja virila olekuga kõhn, kahvatu, isutu ja suure kõhuga laps – nii näeb välja tsöliaakiahaige, kui haigus on juba kestnud pikemat aega.

Tüüpilisele vormile on iseloomulik krooniline või perioodiline kõhulahtisus (väljaheide võib olla vedel või puderjas, suures mahus, läikiv, savijas-hallikas-pruun, vahutav, väga halva lõhnaga). Kõhulahtisuse perioodid võivaqd vahelduda nii normaalse väljaheite kui ka kõhukinnisuse perioodidega. Ligikaudu 30%-l tsöliaakia patsidentidest esineb ka suur, puhitud kõht. Oluline on, et haige kõhnub ning tema kasv peetub.

Tsöliaakia ainukeseks väljenduseks võib olla just kõhnumine, kusjuures patsiendi kasv võib haiguse alguses olla veel normis. Kasvupeetus kujuneb, kui diagnoosimata või ravimata tsöliaakia on kestnud pikemat aega. Kasvupeetus võib aga olla esimeseks ja ka ainsaks tsöliaakia väljenduseks.

Kaasneda võivad ka teised toitainete, vitamiinide, mineraalainete vaeguse nähud näiteks naha kuivus ja ketendus, küünte murdumine, igemete veritsemine, juuste väljalangemine jne. Sageli leitakse tsöliaakiahaigetel ka rahhiiti.