Avaldatud: 19 mai, 2011

Tiiu loobus koduse invaliidi staatusest 
kirjutas Aive Antsov ajakirjas Naised, lisatud 19 mai 2011

Tiiu Oppi (56) elab koos haigusega, mis saadab teda elu lõpuni, sest tsöliaakia ravimiseks meditsiinil lahendust pole. Ometi ei kujuta tsöliaakiaga käsikäes käimine Tiiu jaoks muserdavat olukorda. Enda jõul hormoontablettidest loobunud ja koduse invaliidi staatusest väljunud daam on kogenud elus tõsisemaidki probleeme.

Mõned päevad pärast jaanipäeva, 27. juunil 1954 tuli Tallinnas ilmale väike Tiiu, kelle elutee alguses ei osanud keegi ette arvata, et tema rada kulgeb palju kurvilisemalt kui tavaliselt ja saatus veeretab naise teele ootamatult suuri kannatusekive just tervisega seoses. Kui palju terviseprobleeme suudab üks inimene enda õlgadel kanda? Teadjainimesed väidavad, et saatus ei anna kanda rohkem, kui inimene jaksab.
“Olin umbes aastane, kui põdesin peapõletikku. Ema ja isa juttude järgi algas haigus krampidest. Põhjust, miks see algas, keegi täpselt ei mäletanud. Tõenäoliselt külmetasin, kuigi vanemad seda otseselt ei rääkinud. Nüüd ei saa ka enam küsida, vanemad on surnud.”

Väike Tiiu viibis peapõletikus vaeveldes Tallinna keskhaiglas ühe kuu. Selle ajaga suudeti aastasel lapsel haigus kontrolli alla saada. Oli see tingitud osaliselt läbipõetud põletikust või mitte, kuid aastal 1962, kui Tiiu kooli läks, avastati, et ta silmad on haiged. Prillid kirjutati kaheksa-aastasele lapsele kohe välja ja ta kannab neid tänini.
Koolieast alates hakkas korduma angiin, igal aastal. Umbes 12- või 13aastaselt lõigati tal ära kurgumandlid. Taas ei tea keegi, kas selle taga olid kümned läbipõetud angiinid või hoopis beebipõlve peapõletik, igatahes veel enne, kui Tiiu lõpetas keskkooli, algasid ühel hommikul ärgates väga tugevad peavalud, mis hakkasid korduma. Neiu kannatas valud ära ega tõtanud arsti käest abi otsima, sest peavalusid loevad paljud inimesed tavaliseks tervisehädaks. Kuid alati ei pruugi see nii olla. Tiiu saigi alles tükk aega hiljem aru nende peavalude põhjusest.

Valu kaotatud lapse pärast

Umbes aasta pärast märtsis naine rasestus. Juunis tabas teda ootamatu löök: tal avastati närvihaigus ja sellega sai selgeks ta tugevate peavalude tagamaa. Vaeveldes tõsise terviseprobleemi all, ei suutnud naine kuidagi oma lapsega hingelist kontakti saavutada, kogu emaks saamise ilu mattus ootamatult avastatud haiguse alla. Närvihaigusega pandi ta ka haiglasse.
“Sattusin haiglasse, kus otsustati, et rasedus tuleb katkestada,” tunnistab naine karmi tõde, mille meenutamine talle veel praegugi pisarad silma toob. Päev pärast oma 25. sünnipäeva tuligi Tiiul kogeda raseduse katkestamist. “See kogemus, et pidin elusast lapsest loobuma, oli kohutav. Kuid arst tegi mulle selgeks, et need kanged rohud, millega mu närvihaigust raviti, võivad lapsele halvasti mõjuda,” meenutab naine pisarsilmi. “Olin tol hetkel ka rohtude mõju all, tunded nii alla surutud, et ainult hirm oli. Vaid seda mäletan, et loode taheti suretada täpselt minu sünnipäeval, aga kui arstid tulid palatisse ja nägid, et magasin, lükkasid nad protseduuri edasi järgmisele päevale. Süstimise teel loode suretatigi. Õhtuks vajus ta kubemesse ja algasid sünnitusvalud, mis kestsid hommikuni. Kui arst hommikul tuli, siis sünnitasin. Olin nii kurnatud, et küsisin teisel päeval, kumb oli – kas tüdruk või poiss. Oli poiss. Pärast sünnitust pidin lamama, arst ütles, et muidu enam lapsi ei saa. Lootsin siis veel lapsi saada. Veel nüüdki, kui sellest räägin, ajab nutma.”
Tiiul võttis aega, et sellest, mis ta elus oli juhtunud, üle saada. Kuid puhkust ei antud, naist tabas uus löök. Vähem kui aasta pärast avastati tal reuma. Siis said nii arstid kui ka patsient aru sellest, miks Tiiu oli põdenud närvihaigust – see oli olnud reuma algus, selgitasid tohtrid lohutuseks.
“Olin reumaga haiglas terve suve ja sügise, kokku neli ja pool kuud. Oktoobris, kui olin 26aastane, anti mulle invaliidsusgrupp.“ Kuue aasta pärast diagnoositi reuma vormina haigus nimega lupus. Tiiule pandi peale tugev hormoonravi.
Kohusetundliku inimesena täitis Tiiu kuulekalt arstide soovitusi. Kuid tervis ainult halvenes. Tekkis soolesulgus. Operatsioonijärgselt tuli esile song, mis opereeriti. Sügiseks jõudis tekkida uus song, mis uuesti opereeriti. Tiiu tundis, et hormoontablettide võrgus liigub ta tervis vaid allamäge.

Loobus hormoonravist valude kiuste  

Pärast aastaid tablettide võtmist sündis ühel päeval tema sees kindel otsus – tuleb hormoontablettidest loobuda. Kui ta oli oma terviseprobleemidega käinud kolm kuud järjest Puurmanis tervendaja juures raviseanssidel, soovitas tervendaja peale igahommikuse kortslehetee joomise ka kindlasti hormoontablettidest loobumist.
Tiiu teadis, et see protsess võib võtta aega, ja tegelikult võttiski – loobumiseks kulus terve aasta. Ta vähendas hormoontablettide kogust veerand tableti haaval.
“Hommikul võtsin veerand tabletti vähemaks. Kuni lõunani olin valudes ja palavikus, õhtul andsid need järele. Ja nii iga päev – valud ja palavik kordusid,” jutustab vapper naine läbitud katsumuste rajast. “Kui ühel päeval enam hommikul valusid ja palavikku ei olnud, oli see märk, et võisin jälle annust veerand tableti võrra vähendada. Võtsin pool tabletti, valud ja palavik kordusid, ja kui need ühel hommikul kadusid, vähendasin taas annust. Sel moel kestis kogu protsess terve aasta. Hormoontablettide mahajätmine polnud kerge, sest tunnistan siiralt – valud, mis sellega kaasnesid, olid tugevad.”
Tol ajal oli Tiiu invaliidsusgrupi peal ja kodune. “Kui ma oleks pidanud tööl käima, poleks ma küll nendele valudele vastu pidanud. Igal hommikul piinlesin kuni pärastlõunani valude käes, pea valutas, kondid olid kõik haiged, pärast lõunat lõi palaviku üles,” kirjeldab naine. “Tundsin kogu aeg, et tuleb uskuda, mida tervendaja ütles – ta kinnitas, et kui jätkan hormoontablettidega, siis mind enam kauaks pole. Et kui tahan ellu jääda, tuleb mul need tabletid maha jätta. Muid emotsioone ma ei mäleta. Tuli lihsalt tegutseda. Mul ei olnud tegelikult mingit hirmu selle ees, mis oleks võinud tervisega juhtuda. Minu kogemus oli see, et tuli palju valu kannatada. Aga tulin sellest tänu jumalale eluga välja.”
Kuid läbitehtud hormoonravist jäi Tiiut saatma kõhulahtisus. Ta pidi hakkama toitu peensusteni valima. Just toitumise kaudu lõi tal välja uus tõsine häire – 2006. aastal avastati tsöliaakia. Testi korrati ja diagnoos ei muutunud. Tiiule määrati eluaegne range gluteenivaba dieet. Selle aasta jaanuaris tegi ta uued proovid ja selgus, et vereanalüüsid ei ole veel päris korras.

“Tsöliaakiat põdedes pean loobuma nisust, rukkist, odrast ja kaerast,” selgitab ta võõrapärase haigusenime taga peituvat argipäeva. “Lubatud on tatar, hirss ja mais. Teraviljas olev valk ehk gluteen kahjustab mu peensoole limaskesta ja hattusid, mille kaudu liiguvad vajalikud toitained vereringlusse.”
Gluteenivaba märgi kriteeriumi iga tootegrupi puhul ei järgita ning Tiiul tuleb alati enne ostmist toidu koostist uurida. “Meie toiduainetes on väga palju varjatud gluteeni. Suuremas osas kommides, jogurtites jne kasutatakse meile, tsöliaakiahaigetele keelatud tärklist, piiritust, likööri ja teravilja. Selle haigusega tuleb lihtsalt harjuda elama,” tunnistab Tiiu. Ravimeid tsöliaakia vastu ei ole olemas.

Kannapööre tänu sisemisele tugevusele

Kui tsöliaakia jääb Tiiut saatma elu lõpuni, siis reumast suutis ta vabaneda. Tänu sellele, et oli loobunud hormoontablettidest, sai ta endale taas lubada täisväärtuslikumat elu. Kui vahepeal tuli invaliidsusgrupil olles ja reumaga maadeldes tööst loobuda, siis pärast hormoontablettide hülgamist sai Tiiu jälle aru – ta suudab töötada. “Enne 1980. aastat ma ei olnud veel invaliidsusgrupil. Siis käisin tööl telefoni-automaatjaamas Rakveres. Grupi peale jäädes olin pikalt kodus. Kuid pärast tablettidest loobumist sain taas tööle, töötan nüüd erafirmas juba 17 aastat koristajana. Lisaks olen Rakvere Kolmainu koguduses juba neljandat aastat sekretär-perenaine.”
Taas uue suve algust nautides tunneb Tiiu, et ta elu on kergem kui kunagi varem. Reumarohtusid ta enam ei vaja, küll aga võtab truult neli korda päevas toidulisandeid. Need annavad organismile vajalikke aineid ja aitavad olla liikumises, püsida eluvoolus elujõulisemana.
“Mulle pakkus GNLD toidulisandeid meie koguduse organist. Läksin koolitusele ja käisin seal kaks aastat. Eelnevalt olin uurinud Kodutohtrist, miks on organismil vaja kõiki toitaineid, koolitusel sain oma küsimustele vaid kinnitust. Toidulisanditest ei ole ma küll veel julgenud arstile rääkida, sest teiste kogemustest tean, et paljud arstid ei usu toidulisanditesse. Kuid mind on need palju aidanud.”
Kui osast terviseprobleemidest on Tiiu suutnud vabaneda, siis on ometi ka midagi sellist, mis on temasse alles jäänud. Hingevaluna. Nimelt ei täitunud enam ta soov uuesti last saada.

“Ma ei ole oma surnud lapsega hingeliselt kohtunud, pole oma last isegi kordagi unes näinud. Laps oli juba eelnevalt, enne sündimist surnud, ning teda ei näidatud mulle. Elasin selle protsessi üle nii, et narkoosi all ei olnud. See oli valus, kuid sain hakkama,” kõneleb naine.
Ka selle mehega, kellest Tiiu rasedaks jäi, ei ole nad enam ammu koos. Mees pettis teda teisega ja sellega nende suhe lõppes. “Olen tänaseni vallaline. Kuid mulle valmistavad rõõmu lähedased, mu õde  ja vend, nende lapsed ja lapselapsed, samuti kasulaps ja tema pere.”
Kasulaps, nagu selgub, pole siiski lapsendatud. Naine kutsub kasulapseks noort toredat naist, kellega nad olid naabrid ja jäidki suhtlema. “Kasulapse ema suri, kui oli 46aastane, ja isa oli juba enne surnud. Kasulapsel endal on kaks tütart ning mul oli kogemus tema teise tütre sünnituse juures olla – lõikasin nabanööri ise läbi,” särab Tiiu silmis ehe emauhkus.
Elukannatuste tõttu julgeb Tiiu tunda rahulolu ja heameelt ka neist lihtsatest, elulistest hetkedest, mida osa inimesi justkui ei märkagi. “Praegu olen eluga rahul. Jumal teab, miks mul oli vaja kõiki neid haigusi kanda. Kuid praegu teeb mind õnnelikuks see, et olen saanud tervise nii heaks, et saan tööl käia ja olla kasulik inimestele, keda suudan aidata. Tänu Jumalale olen leidnud sisemise rahu,” tunnistab Tiiu, kes on kirikukoguduse perenaisena seotud sotsiaalprojektidega ja kaasinimeste toetamisega. Temast on saanud ka Eesti Tsöliaakia Seltsi liige ja ta harib ennast selle haigusega seoses pidevalt.

“Tsöliaakiahaigetele soovingi: olge positiivsed, sest positiivsus viib sihile! Jah, alati tuleb lugeda enne, kui midagi ostad, toidu koostist, kuid uskuge mind – sellega harjub ära! Elus pole ületamatuid raskusi.”

Arhiiv