Avaldatud: 23 jaanuar, 2019

Riina Allikas, 33-aastane, komplekteerija

Sattusin koos emaga haiglasse uuringutele alla aasta vanuselt, kuna ma ei võtnud kaalus juurde. Pärast kahekuulist uuringut pandi mulle Tartu lastehaiglas tsöliaakia diagnoos. Olin siis ühe aasta ja ühe kuu vanune. Seega olen gluteenivaba dieeti pidanud eluaeg ning arvan, et saan selle pidamisega hästi hakkama.

Oma diagnoosiga leppida oli kõige raskem lapsepõlves, kui ei olnud midagi saada ja teised sõid igasuguseid huvitavaid asju, mida oleksin ise ju ka tahtnud. Ja kuna tsöliaakia diagnoosi oli nii vähestel, siis pidid vanemad igakord külas olles selgitama, et mida võib ja mida ei tohi süüa. Kui oleksin saanud diagnoosi 20 aastat hiljem, siis oleks see kordi kergem olnud. Hetkel ma üldse ei mõtle oma haigusele, sest pakenditelt koostisainete lugemine on minu jaoks sama loogiline nagu hinna vaatamine. Elan Soomes ja siin on paljudel toodetel ka märge „gluteenivaba“, sel juhul pole koostist vaja lugedagi.

Minu meelest on gluteenivabade toodete saadavus ka Eestis väga hea. 1986. aastal, kui mina diagnoosi sain ja isegi võin öelda, et umbes 10 aastat hiljem, oli Eestis gluteenivaba kaubamärgiga toodete saadavus olematu võrreldes tänasega. Eesti Tsöliaakia Selts on selles suhtes palju tööd teinud. Nüüd Soomes elades võin öelda, et siin on valik ikka väga lai ja mille isu tuleb, seda ka poest leiab.

Seltsiga soovitan liituda, kuna meid ühendab üks ja sama gluteenivaba elu. Saame jagada kogemusi, leida sõpru ja veeta ühiselt toredaid hetki. Olen seltsis olnud algusaastatest alates, minu lemmikuteks on saanud suvelaagrid, mida alati pikisilmi ootan.

LOE LIIKMELISUSE KOHTA LÄHEMALT SIIT

Arhiiv