Persoonilugu – Mia , 10.a tsöliaakiahaige
Avaldatud: 29 jaanuar, 2019
Mia Merman – õpilane, vanus 10-aastane
Mul diagnoositi tsöliaakia, kui olin 4,5 aastane. Õige diagnoosini läks aega aasta, sest mul puudusid tsöliaakiale iseloomulikud tunnused. Minu organismi ei imendunud raud. Tegin pidevalt rauapreparaadi kuure, aga sellest ei muutunud midagi. Samuti oli minu hambaemail kahjustada saanud mustade triipude näol ja käisin oma hambaid puhastamas 4 korda aastas. Lõpuks suunati mind uuringutele ja mulle tehti soolebiopsia, mille tulemusel sain tsöliaakia diagnoosi. Elan väikeses kohas, kus kohalikus poes ei ole saada gluteenivabu tooteid, aga õnneks on Tallinn lähedal ja seal on valik suur.
Kuna olin tsöliaakia diagnoosi saades veel päris väike, siis ma olen harjunud gluteenivaba dieediga. Väga harva juhtub seda, kui tahaksin süüa midagi, mida ei saa. Mäletan, et kui olin väike, siis olin natuke kurb, kui ei saanud oma sõprade sünnipäeval süüa ilusate piltidega torte. Nüüd see mind enam ei häiri ja tihti arvestavad minu sõbrad ja perekonnatuttavad sellega, et toitun teistmoodi.
Diagnoos on muutnud minu elu. Mu ema peab uurima ja täpsustama alati, millised toitumis-võimalused on minul, kui lähen laagritesse, reisile või sünnipäevadele. Poes läheb alati rohkem aega, kui on soov osta midagi uut, mida ma ennem pole söönud. Minu vanemad loevad pakendiinfot, et veenduda, kas ma saan toodet süüa, kui tootel pole gluteenivaba kaubamärki. Samuti pean mõnikord uutele sõpradele selgitama, miks ma ei tohi teatud asju süüa. Olen leppinud oma diagnoosiga, sest tean, et ranget dieeti pidades olen ma sama terve kui teised lapsed.
Mulle väga meeldib, et me kogu perega oleme liitunud Tsöliaakia Seltsiga, sest koos on tore üritustel käia. Eriti meeldivad mulle suvelaagrid, kus saan teiste lastega mängida ja süüa kõike, ilma et peaksin muretsema.
