Mida saame teistelt õppida vabatahtlike juhtimisest?

Avaldatud: 3 oktoober, 2026

Eesti Tsöliaakia Selts viis arenguhüppe projekti raames läbi intervjuud kahe organisatsiooniga, kellel on pikaajaline kogemus vabatahtlike ja vabatahtlike juhtide kaasamisel. Vestlesime Peaasi.ee ja Eesti Skautide Ühingu esindajatega, et saada praktilisi ideid Seltsi valdkonnajuhtide juhtimise raamistiku koostamiseks.

Meie eesmärk ei ole teiste organisatsioonide lahendusi üks ühele üle võtta, vaid mõista, millised põhimõtted nende puhul töötavad ning mida saaksime kohandada Eesti Tsöliaakia Seltsi vajadustele.

Peaasi.ee – regulaarne kontakt ja inimese märkamine

Peaasi.ee vabatahtlike tegevus on üles ehitatud piirkondlike tiimide põhimõttel. Intervjuu ajal oli programmis üle 70 vabatahtliku ning neid toetas üheksa kohalikku koordinaatorit. Kohaliku koordinaatori ülesanne on juhtida ja hoida oma piirkonna tiimi, olla vabatahtlike esimene kontaktisik ning ühenduslüli vabatahtlike ja organisatsiooni üldkoordinaatori vahel.

Oluline õppetund on, et kõiki juhtimispraktikaid ei pea jäigalt standardiseerima. Peaasi.ee kogemus näitas näiteks, et algselt kavandatud igakuised ühised koordinaatorite kohtumised ei töötanud kõige paremini. Praktikas kujunes toimivamaks lahenduseks individuaalne suhtlus umbes kord kuus ning kogu juhtide grupi kohtumine kord kvartalis.

Väga tugevalt tuli intervjuust esile ka vabatahtliku kui inimese märkamine. Inimesi hoiavad organisatsioonis kogukonna- ja kuuluvustunne, arenguvõimalused, koolitused, regulaarsed kohtumised ja tunnustamine. Samal ajal peab vabatahtlikul olema võimalus oma panust vastavalt eluolukorrale suurendada või vähendada.

Meie jaoks võiks siit üle võtta põhimõtte, et igal valdkonnajuhil peab olema selge kontaktisik ning võimalus regulaarselt oma küsimusi, õnnestumisi ja muresid arutada. Samuti võiks raamistik võimaldada erineva aktiivsusega panustamist ning arvestada, et vabatahtlik töö ei tohiks toimuda inimese enda heaolu arvelt.

Eesti Skautide Ühing – selge raamistik, aga vabadus tegutseda

Eesti Skautide Ühingu mudel on mõnevõrra teistsugune. Organisatsioonis on vaid kaks palgalist töötajat ning suurem osa täiskasvanute tegevusest põhineb vabatahtlikul panusel. Juhtimine on hajutatud ning üksuste juhid toetavad oma piirkonna noortejuhte.

Skautide kogemusest paistab eriti hästi välja põhimõte „selged eesmärgid ja raamistik + suur tegutsemisvabadus“. Organisatsioon kirjeldab ära eesmärgid, juhi rolli ja olulised põhimõtted, kuid juht saab ise valida, kuidas nende eesmärkideni jõuda.

Uute juhtide toetamisel kasutatakse mentorlust: kogenum juht aitab alustaval juhil sisse elada, vastab küsimustele ja annab vajadusel praktilist nõu. Lisaks toetavad juhte koolitused ja Skaudijuhi käsiraamat. Juhtide toetamine ei ole kõigile ühesugune, vaid sõltub konkreetse inimese vajadusest ja olukorrast. Tsöliaakia Selts võiks siit üle võtta valdkonnajuhi käsiraamatu või juhendi idee ning mentorluse põhimõtte. Uuel valdkonnajuhil võiks olla kogenum inimene, kelle poole esimestel kuudel pöörduda. Samas ei peaks raamistik kirjeldama iga sammu, vaid määrama ära eesmärgid, vastutuse ja tegutsemise piirid ning jätma juhile piisavalt iseseisvust.

Mida võtame oma juhtimisraamistikku kaasa?

Kahe organisatsiooni kogemustes on erinevustele vaatamata palju ühist. Kõige olulisem sõnum on, et hea vabatahtlike juhtimise süsteem ei tähenda võimalikult palju reegleid. Vaja on selgeid rolle ja ootusi, head sisseelamist, regulaarset kontakti, võimalust saada tuge ning piisavalt vabadust oma valdkonda juhtida.

Eesti Tsöliaakia Seltsi valdkonnajuhtide juhtimise raamistikus võiks seetõttu kirjeldada valdkonnajuhi rolli ja vastutuse, määrata igale juhile selge kontaktisiku, luua uutele juhtidele sisseelamis- ja mentorlusvõimaluse ning kokku leppida regulaarsed individuaalsed ja ühised kohtumised. Lisaks tasub süsteemselt tähelepanu pöörata koolitustele, kogemuste vahetamisele ja tunnustamisele.

Kõige tähtsamana tasub aga kaasa võtta Peaasi.ee intervjuus kõlanud mõte – vabatahtliku taga tuleb alati näha inimest. Raamistik peab toetama inimesi ja nende soovi panustada, mitte muutma vabatahtlikku tegevust järjekordseks kohustuseks.