Mari-Liisi lugu

Avaldatud: 19 detsember, 2020

Toome praegusesse halli aega killukese päikest Itaalia reisi kogemusest, et saada ideid tulevikus võimalikele reisidele. Tegelikult tuleb lihtsalt olla julge ja rääkida oma vajadustest, sest nii võib ilmneda imelisi lahendusi!

“See oli umbes pool aastat pärast tsöliaakia diagnoosi saatmist, kui läksin sõbrannaga Itaaliasse! Broneerisime majutuse kenas väikeses rannalähedases hotellis Riminis ja ostsime eelnevalt hea hinnaga sisse ka hommiku- ja õhtusöögid.

Kuigi Itaalia on teadupärast gluteeniparadiis, siis tegelikult ma ei murestenud seetõttu, et äkki ma ei saagi seal midagi süüa. Salatit vast ikka pasta kõrvale pakutakse, eeldasin, et pakutakse ka liha, mereande jne… Seda enam, et olin oma väikese “praktika” jooksul tajunud, et ega hotellidele ja restoranidele tegelikult ei meeldi eriti need erisoovidega nipsakad kliendid. Seega, otsustasin, et kui võimalik, ei räägi oma gluteenivaba toidu vajadusest kellelegi. Ei tahtnud teistele probleeme tekitada, kui ebameeldiv klient, ega ka end ise “haigena” tunda.

Esimese päeva õhtul pakuti neljakäigulist õhtusööki, millest üks, pearoog, oli ka pasta. Õnneks sain kahest esimesest käigust (suupisted nagu melon ja sink; mereannid) kõhu täiesti täis ja pastaks ning koogiks polnud nagunii kõhus enam ruumi… Jätsin need alles.

Peale õhtusööki tuli mu juurde üks daam köögist, küsis, et miks ma pastat ja kooki ei söö… Et kas ei maitse? Kokutasin midagi vastu, et asi pole maitses, vaid esiteks, mul on kõht täis ja teiseks… no tegelikult ma ei saaks niikuinii neid süüa, kuna mul on tsöliaakia.

Ja siis! Ta küsis žestikuleerides, et miks ma talle küll seda kohe ei öelnud. Mamma mia!!!! Tuli välja, et see daam on hotelli omaniku ema ja et tema lapselapsel on samuti tsöliaakia.  Ärgu ma muretsegu, tal on kõik teada, kuidas see käib. Kui üritasin vastu vaielda, et no tegelikult ma ei tahagi 35kraadise kuuma päevaga pastat, pandi mind paika… Sa oled Itaalias, sa PEAD pastat sööma. No okei!

Puhkus jätkus nii, et igal järgneval päeval sain gluteenivabalt süüa kõikvõimalikke Itaalia toite, muuhulgas maisijahuga paneeritud sardiine jms. Kui teistele serveeriti kooki, siis minule pakuti erinevaid sorbeesid ja puuvilju. Hommikulauda tõi daam mulle alati isiklikult mõned Schäri muffinid (“Tead, võta mõned veel endale randa kaasa, käisin tööle sõites poest läbi…”) Kõik maitses oivaliselt.

Reisi lõpus viisin köögis toimetanud nonnadele suured kommikarbid. Nad lõid käsi kokku ja ütlesid, et nende rõõm on see, kui minul oli kõht täis. Enamgi veel, võtsin sel rannapuhkusel vähemalt kolm kilo juurde :))

Mari-Liis.”