Kokkuvõte konverentsist – Ajakohaselt seedekulgla haigustest
Avaldatud: 15 august, 2023
Meie vabatahtlikul oli võimalus osaleda konventsil “Ajakohaselt seedekulgla haigustest”.
Konverents oli väga informatiivne, ning teemaks olid erinevad seedekulgla haigused ja kuidas nende puhul toimida, kuidas avastada ja ennetada. Konverents oli suunatud eri- ning perearstidele, et anda ülevaade nii haiguste ajaloost kui ka praegusest olukorrast. Nii mõnegi teise diagnoosi puhul tuli välja ka tsöliaakia kaasuva diagnoosina.
Dr Aileen Eek (Tartu Ülikooli Kliinikumi gastroenteroloog) sõnul on tsöliaakia puhul leitud maksa rasvtõve juhtumeid. Seega, kui patsient läheb maksa rasvtõve kahtlusega arsti juurde, siis tuleks ka tsöliaakia välistada.
Soole ärritussündroom on Eestis väga levinud – külmetushaiguste järel on tegemist teisel kohal oleva ajutise töövõimetust põhjustava haigusega.
Dr Benno Margus rääkis pikalt soole ärritussündroomist (IBS), ning tõi ka välja, et IBS puhul tuleks teha samamoodi ka tsöliaakia uuringud, kuna sümptomid võivad olla kattuvad.
Samuti lisas, et tsöliaakia on tugevalt aladiagnoositud haigus – gastroenteroloogid seda sageli otsivad, aga sageli kahjuks ei leia. Rõhutas ka, et tegelikkuses ei pea olema üldse kõhuprobleeme,et tsöliaakiat kahtlustada.
Kõige viimasena kõneles konverentsil Oivi Uibo tsöliaakiaga seotud muutustest – olemuses, kliinilises väljenduses ja esinemissageduses.
Dr Uibo andis ülevaate ajaloost – tsöliaakia on juba iidsetest aegadest tuntud haigus.
- aastast esimene doktori väitekiri, kus tõestati, et tsöliaakiat vallandavad nisu, rukis, oder, kaer ja nende vältimine ravib tsöliaakia.
- 1956. aastast alates on olemas teadmine, et tsöliaakia puhul tekib peensoole kahjustus.
Alles 1997 aastal avastati, et tegemist autoimmuunhaigusega, mis muutis tsöliaakia kui haiguse käsitlust. Tegemist polnud enam pelgalt seedetraktihaigusega, vaid autoimmuunhaigusega, mis võib kaasa tuua koekahjustusi ka mujal organismi kudedes (peensooles, ajus-närvisüsteemis, reproduktiivorganites jt). Sümptomid ei pruugi olla vaid seedekulglaga piirduvad, vaid võib olla ka muid sümptomeid.
60-70% protsendil tsöliaakiahaigetest on tsöliaakia varjatud vorm – seedetrakti vaevused on tagasihoidlikud või puuduvad sootuks.
Tsöliaakia puhul on suureks murekohaks see, et haigus võib jääda aastateks avastamata – 1 diagnoositud juhu kohta jääb diagnoosimata 3-7 juhtu. Tsöliaakia on üks sagedamini diagnoosimata jäänud krooniline haigus.
Läbi said räägitud sümptomid, mille korral tuleks tsöliaakiat kahtlustada. Tegemist on kindlasti olulise teemaga, et tõsta arstide teadlikkust vajalike testide määramisel ning diagnoosimisel. Kokku on kirjeldatud kuni 200 haigust, mis kaasnevad tsöliaakiaga.
Teadmised, et tegemist pole ainult seedetrakti haigusega tõstis kohe maailmas ka haiguse esinemissagedust. Tegemist on nüüdseks sageda haigusega, mille esinemisprotsent on 0.5%-3% üldpopulatsioonist (keskmiselt 1%).
Diagnoosimiseks on kliinilises kasutuses on tsöliaakia seroloogilised sõeltestid. Diagnoosi kinnitamiseks on vajalik biopsia.
Tsöliaakia haigetel ravi toime järjepidev jälgimine. Pärast diagnoosi saamist regulaarselt iga 3-6 kuu järel, kuniks sõeltest näitab normväärtuseid. Edaspidi 1-2 aasta järel.
Oluline on jälgida ka riskigrupis olevad isikuid (esimese astme sugulased). Neid tuleks kontrollida regulaarselt 1-2 aasta järel.
Diagnoosimisel peab arst veenduma, et patsient pole juba alustanud gluteenivaba dieediga. Gluteenivaba dieeti pidades on testide tulemused normis, kuna tsöliaakia raviks on just gluteenivaba dieet.
Arstidel oli palju küsimusi tsöliaakia kohta, kuid paraku kõigile küsimustele ajaliste piirangute tõttu vastata ei saanudki.
