Kodulehe ja facebooki eestvedaja Riin

Avaldatud: 11 märts, 2026

Mina olen Riin Jõgi. Olen Eesti Tsöliaakia Seltsi liige olnud juba 23 aastat ning sellest 14 aastat juhatuse liikmena. Täna panustan vabatahtlikuna ja olen aktiivselt seotud turundustiimi tegemistega. Kui ma tagasi vaatan, siis tegelikult on selts olnud väga suur osa minu elust.

Kuidas kõik algas

Sain tsöliaakia diagnoosi 25 aastat tagasi. See aeg oli hoopis teistsugune kui praegu. Infot oli vähe, tooteid ei olnud ja arusaamine haigusest oli pehmelt öeldes tagasihoidlik. Mäletan, et kuulsin ühest raadiosaatest Eesti Tsöliaakia Seltsist. Helistasin juhatuse esimehele Aive Antsonile, kes on ka täna samas ametis. Ta ütles, et varsti toimub üritus ja olen sinna väga oodatud.

Läksin kohale – ja sellest hetkest alates olin „seltsi inimene“. See kohtumine muutis palju. Ma ei olnud enam üksi. Nägin teisi inimesi, kes elasid sama diagnoosiga, sain küsida küsimusi, jagada oma hirme ja kuulda, et kellelgi teisel on olnud täpselt samad mured.

Seltsis olemine on aidanud mul väga palju ise areneda. Aga sama oluline on olnud teiste toetamine. Uute liikmetega kohtudes saan tihti öelda: „Algus ei olnud kellelgi lihtne.“ Täna võivad poeskäigud ja väljas söömine tunduda hirmutavad, aga mõne aja pärast muutub see kõik palju loomulikumaks. Just suvelaagrid ja jõulupeod on need kohad, kus sünnivad päris vestlused, kus kuulatakse ära mured ja kus tekib kogukonnatunne.

Miks turundus?

Lisaks turundustiimile tegelen ka hulgikaubandusettevõtetega suhtlemise ja sponsorite leidmisega. Aga turundus on mulle eriti südamelähedane.

Mulle meeldib loovus. Kaartide loomine, gluteenivabade toodete kataloogide koostamine, kodulehele ja Facebooki postituste tegemine – see kõik annab võimaluse õppida uusi programme, katsetada, kujundada ja sõnastada. Canva ja teised töövahendid on saanud minu igapäevaseks kaaslaseks.

Loodan, et minu disainioskus, tekstikirjutamine ja aktiivsus sotsiaalmeedias aitavad seltsi sõnumit selgelt ja nähtavalt edasi anda.

Kui palju on muutunud – ja kui palju on veel teha

Kui mõtlen ajale 20–25 aastat tagasi, siis vahe on tohutu. Tol ajal ei olnud kaubanduskettides mitte ainsatki gluteenivaba toodet. Söögikohtades kõlas sõna „gluteen“ nagu võõrkeel. Tihti vaadati sind kui inimest, kes on lihtsalt „moedieedil“.

Täna on praktiliselt igas kaupluses olemas gluteenivaba sortiment. Restoranides osatakse enamasti arvestada. Teadlikkus on kasvanud meeletult.

Ja ometi – tööd on veel palju

Endiselt leidub arste, kes ei mõista tsöliaakia tõsidust. Endiselt leidub pereliikmeid – eriti vanavanemaid –, kes ütlevad: „Mis see üks tükk leiba ikka teeb?“ Aga teeb küll.

Tsöliaakia ei ole trend ega moeasi. See on kogu organismi haarav autoimmuunhaigus. Kui diagnoos viibib või kui dieeti ei järgita 100%, võib see kaasa tuua väga tõsiseid terviseprobleeme – alates diabeedist ja kilpnäärmehäiretest kuni osteoporoosi ja hammaste lagunemiseni. Mida varem diagnoos ja mida rangem gluteenivaba eluviis, seda paremad on väljavaated tervisele.

Miks ma jätkan

Selts saab peagi 30-aastaseks. See on suur ja väärikas number.

Ma olen uhke, et olen saanud sellest teekonnast nii kaua osa olla. See ei ole lihtsalt organisatsioon – see on kogukond. See on koht, kus saad aru, et sa ei pea oma diagnoosiga üksi hakkama saama.

Ja nii kaua, kui on inimesi, kes alles saavad diagnoosi ja tunnevad segadust või hirmu, on seltsi tööl mõte. Sellepärast ma jätkan.