Ajakirjas Kodutohter 4/2012 ilmus artikkel tsöliaakiast, kus gastroenteroloog Külliki Suurmaa räägib meie haigusest

Avaldatud: 1 aprill, 2012

Kui teravili teeb kõhus põrgut

Tekst Üllar Ende

Tsöliaakiat ei olegi kerge hoobilt avastada, sest see tõbi võib ennast peita ja märku anda mitut moodi. Kuidas uurimine käib ja mis haiguse vastu aitab, räägib Lääne-Tallinna keskhaigla endoskoopiaosakonna juhataja gastroenteroloog Külliki Suurmaa. 

Hädaline tuleb tohtri jutule, sest enam ei kannata välja. Häda teeb häda otseses mõttes: kõht on alailma lahti, gaasid ja valud sees, kilosid on ohtralt kadunud. Muidugi on ta püüdnud enne ise välja uurida, mis võiks viga olla. Selge see, need sümptomid viitavad tsöliaakiale ehk teraviljavalgu talumatusele, nagu netist uurides selgus. Sellele ta tohtrilt kinnitust ootabki.

Kohe diagnoosi ei saa

Dr Külliki Suurmaa kuulab kurtjat hoolega ning tema peast käib esmalt mitu mõtet. “Võimaliku haiguse üle arutledes on kõigepealt tähtis inimese vanus. Kui tuleb noorem inimene, siis hakkad tõesti mõtlema, et võib-olla on tegemist mõne toidu talumatusega, mingi soolepõletikuga. Kui aga on veidi vanem inimene, ka veel neljakümne-viiekümnene, tekib ikkagi kohe mõte, et äkki on kasvaja. See on esimene asi, mida gastroenteroloog silmas peab.”

Arst kaalub mitut võimalust, sest ainult inimese juttu kuulates ja peale vaadates diagnoosi panna ei saa. “Selliste sümptomite puhul tuleb mõelda ka mõnele võimalikule nakkusele. Et perearstid ja infektsionistid on paremini kättesaadavad kui gastroenteroloogid, siis kõhulahtisusega satuvad inimesed sageli enne nakkusarsti juurde. Nii on minu vastuvõtule tulijal nakkuse võimalus tihtipeale juba välja lülitatud.

Kui inimene eriarsti juurde tuleb, teeme analüüse laiemalt: üldvereproovid, samuti analüüsid, mis aitavad diagnoosida – nn kasvajamarkerid ja toidutalumatuse markerid. Selle põhjal otsustame, mida edasi teha.”

Üks signaal on rauavaegus

Arstile on tsöliaakia diagnoosimisel üsna tähtis ka anamnees. Ka lihtsalt küsitledes võib niidiotsa kätte saada. “Näiteks uurin inimese käest, kas tal on rauavaegusaneemiat – ka see on imendumishäire,” jätkab dr Suurmaa. “Sellele tihtipeale ei mõelda. Inimene käib ringiratast arstide juures; millest on rauapuudus, ei tea. Kui naistekliinikus selle günekoloogilist põhjust ei leita, jõuab ta gastroenteroloogi juurde. Uurides selgub, et tegemist ongi teraviljavalgu gluteeni talumatuse ehk gluteenenteropaatiaga, mille üks kindel sümptom on rauavaegusaneemia.”

“Ka muude aneemiate puhul tasub tsöliaakia peale mõelda, eriti kui klassikaliste sümptomitega kaasneb näiteks nahakuivus ja suunurgad lõhenevad – see tähendab B-rühma vitamiinide puudust.”

Mõned ongi kogu aeg hädas lõhenevate suunurkadega, ei aita kreemitamine ega muu. Võib-olla on viga hoopis peensooles?

Uurimisretk jätkub

Tohter uurib edasi: “Kui kaua on kõhulahtisus olnud? Kolm nädalat või kauem?” Külliki Suurmaa nendib, et mida lühemat aega on pidev kõhulahtisus olnud, seda ilmsem on kasvaja kahtlus. “Mõni ütleb: “Oh, mul on kõht juba aastaid lahti, hommikul, kui väljas käin.” Kui väljaheide on rasvane ja selle hulk on suurem, läheb mõte peensoolehaigustele – see on peensoole tüüpi kõhulahtisus. Kui aga haige räägib, et käib päeva jooksul seitse korda WC-s ja iga kord tuleb natuke, siis vahel on selle põhjuseks mõni seedekulgla talitlushäire, näiteks ärritatud soole sündroom. Või on tegemist hoopis näiteks haavandilise koliidi ehk jämesoolepõletikuga.”

Tohtrit huvitab seegi, milliseid ravimeid ja kui kaua on kõhuhädade üle kurtja võtnud. Näiteks võivad pikaaegsel tarvitamisel soolepõletikku tekitada ka mõned põletiku- ja valutabletid, käsimüügi omadest näiteks ibuprofeen ja ketoprofeen.

“Üks asi on kõhulahtisus, aga teistel võivad olla hoopis muud sümptomid, näiteks on maksanäitajad halvad,” räägib dr Suurmaa oma pikaajalisest arstikogemusest. “Teed ära kõik proovid, aga esialgu mingit haigust ei leia. Ja siis tuleb lõpuks välja, et on tsöliaakia – see peensoolehaigus võib tõsta ka maksaensüümide transaminaaside taset.”

Mõne inimese aga viivad tsöliaakiaga kaasnevast B-vitamiinide puudusest tekkinud lihase- ja närviprobleemid kõigepealt hoopis neuroloogi juurde.

Selgust toob proovitükk

“Tsöliaakia on autoimmuunhaigus, millel on pärilik eelsoodumus – seda soodustab vastav geen. Selle haiguse klassikalised sümptomid on kõhulahtisus, kõhu korisemine-mulisemine, aneemia ja kõhnumine, kuid kõiki neid ei pruugi alati olla,” täpsustab dr Suurmaa.

Tsöliaakia tähendab seda, et mingil põhjusel puudub seedekulglas ensüüm, mis teraviljavalku lagundaks. Siis pole korrast ära pelgalt seedimine, vaid kahjustada saab ka peensool.

“Kui gluteen satub toiduga soolde ja seda normaalsel teel ensüümi puuduse tõttu ei lõhustata, tekitab see sooleseinas põletiku. Miks tekib siis kõhulahtisus? Tavaliselt on inimese sool hatuline, kuid mis tahes toidu talumatuse puhul tekib lamenenud, torujas sool – sellest vesi organismi tagasi ei imendu ja kogu soolesisu tuleb välja. Kahjustus algab peensoole ülaosast ehk duodeenumist ja sealt tulebki võtta proovitükk.”

Proovitükk ongi see, mis peaks lõpliku diagnoosi kinnitama. “Iseasi on see, kas me alati saame selle proovitüki õigest, tsöliaakiast kahjustatud kohast,” lisab tohter.

Mõnikord pikk pimesikumäng

On inimesi, kellel tsöliaakia pakub tohtritele pikalt pimesikumängu. “Osal leiame selle haiguse antikehad vereproovist, kuid tihtipeale on nii, et veri ei näitagi gluteenitalutamust. Mul on olnud haigeid, kellel kõhulahtisus kestab, kuigi vere- ja ka peensooleuuring tsöliaakiat ei näita. Sellest annab märku näiteks hoopis villiline nahalööve. Ja kui ta siis teravilja enam oma toidus ei kasuta, see lööve ajapikku kaob. Järelikult on see haigus ikkagi varjatud kujul olemas.”

Kui muu ei aita, siis on ka tsöliaakia kahtluse puhul abi katse-eksitusemeetodist nagu allergia puhulgi: väldid allergeeni, haigusnähte ei ole; kui jätad teravilja toidust välja ja pikkamisi vaevused kaovad, siis on selge, et ei talu gluteeni.

“Nii inimesed teevadki,” nendib dr Suurmaa. “On meeles üks noor naine, kes tuli vastuvõtule, lööve näol, ja küsis, miks ta kõht on korrast ära. Kui ta siis teraviljatooted menüüst välja jättis, kadusid nii kõhulahtisus kui ka nahalööve. “Te ei kujuta ette, missugune ma enne olin – täiesti kärnas.” Ka sellise katsetamise võimaluse peale võiks mõelda.”

Tõbi võib tulla igas eas

Haiguse võib avastada igas eas, lastest kuni vanemaealisteni välja. Tsöliaakia võib olla ka juba pisikesel beebil. Ka seda päriliku soodumusega haigust annab edasi lükata. “Imikule kõige sobivam toit on ikka rinnapiim. Mida kauem, seda parem, aga mitte ka lõpmatuseni,” ütleb dr Suurmaa. “Pärast seitsmendat elukuud võib süüa kindlasti ka teraviljatoitu, kuid alla neljakuusele ei soovitata anda leiba-saia ja muid teraviljatooteid, sest nii väikese soolestik ei ole selle seedimiseks veel valmis. Kirjanduse andmetel suurendab see soodumust tsöliaakia, soolekahjustuste tekkeks.

Samal ajal peavad väiksed lapsed teraviljatoiduga pikkamööda harjuma – pärast seitsmendat elukuud on selleks just õige aeg.”

Peale õige toitumise on tähtis ka võimalik nakkustest hoidumine. “Näiteks rotaviirusest. Kui väikelapsel on tihti nakkuslik kõhulahtisus, soodustab ka see soolehaigusi, kaasa arvatud tsöliaakiat.”

Dr Suurmaa tohtrikogemuse järgi on tsöliaakiat millegipärast rohkem naistel. “Vastuvõtul käib üsna palju noori, kuid olen tsöliaakiat leidnud ka keskealistel ja mõnikord vanematel inimestel, kellel võib-olla on see haigus jäänud varem diagnoosimata – inimene on lihtsalt vaevused välja kannatanud. Aga kui haigus jääb jälgimata ja ravimata, on sellel omad riskid, sest igasugune krooniline põletik, ka peensooles, tähendab vähiriski.”

(Järg Kodutohtris 4/2012)