Artikkel ETS liikme Merle Maislaga
Avaldatud: 1 märts, 2010
Tsöliaakiat on raske ära tunda
Ketlin Beljaev, ketlin.beljaev@aripaev.ee
Peensoolt hävitav haigus võib kulgeda väga erinevate vaevustega või sootuks ilma – arstid peaksid valvsamad olema
Merle Maisla (30) kannatas seitse aastat tagasi kõhuvalude käes, mis kulmineerusid lõpuks hommikuste oksendamistega. Enne kui ta sai teada, mis seda põhjustab, läbis ta mitu uuringut. Siis aga suunas perearst noore naise gastroenteroloogi vastuvõtule.
Vereproov ja peensoole biopsia tegid teatavaks, et tal on tsöliaakia. Maisla sõnul mõjutas see diagnoos tema edasist elu oluliselt: tal tuli oma menüü üle vaadata ja asuda ranget dieeti järgima. Enam ei tohi pista suhu midagi, mis sisaldab nisu, rukkist, kaera või otra. “Aga hea on see, et sain vaevustest lahti ja tean, mis mul on,” ütles ta.
Kui Merle kuulub nende õnnelike hulka, kes saab tänu diagnoosile haigust eluaegse dieediga kontrolli all hoida, siis tegelikult jääb tsöliaakia enamikul juhtudel diagnoosimata.
Tartu Ülikooli lastekliiniku dotsent ja Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku üldpediaatria osakonna arst-õppejõud Oivi Uibo ütles, et tsöliaakia ehk gluteenenteropaatia on muutunud kogu maailmas üheks raskemini diagnoositavaks haiguseks.
Haiguspilt muutunud
“Arstid ei tunne seda lihtsalt ära, sest haiguse kliiniline pilt ja vaevused on aja jooksul oma nägu muutnud,” sõnas ta. Kui varem oli tsöliaakia imikute ja väikelaste haigus, siis nüüd esineb seda pigem noortel täiskasvanutel ja tihti just atüüpiliste või varjatud sümptomitega. Uibo sõnul seisneb põhiline probleem selles, et harva esinevat haigust ei oska arstid kohe kahtlustada.
“Tudengeid õpetame kindlalt selle sõnumiga, et olge valvsad. Vanematel arstidel võib olla ülikooliajast meeles, et tsöliaakiat ei tule kuigi sageli ette, aga see on viimase kümne aastaga kogu maailmas plahvatuslikult sagenenud,” märkis arst-õppejõud.
Kindlasti peaks perearst ära tundma tsöliaakia tüüpilised vaevused. Siin aitavad Uibo sõnul just kasvukõverad. Arst peaks kahtlustama tsöliaakiat isikutel, kes on kõhnunud või olnud kogu aeg kõhnad, kel on krooniline kõhulahtisus või kel esineb seda periooditi, ning neil, kes on lühikest kasvu. Ohumärgiks on ka reproduktiivsuse häired, näiteks puberteedi hilinemine või varajane menopaus.
Milliseid märke peaks aga tähele panema noorte ja täiskasvanute puhul? Klassikalisel moel viitab sellele, et peensoole limaskest on kahjustunud, perioodiline või krooniline kõhulahtisus. Nendel juhtudel inimene kõhnub ja siis on arsti sõnul lihtne tsöliaakiat ära tunda. Varjatud vormide puhul võivad seedetrakti vaevused aga hoopis puududa. “Tõenäoliselt on inimene oma tagasihoidlike vaevustega harjunud: aeg-ajalt on kõht lahti, aga ta tuleb toime,” sõnas Oivi Uibo.
Tema sõnul on varjatud vormide klassikaline tähelepanurühm rauavaegusaneemiaga patsiendid ja ka osteoporoosihaiged, kusjuures osteoporoosi näol on tegemist tsöliaakia tüsistusega.
“Normipäraselt peaks tsöliaakia olema diagnoositud ja ravitud enne, kui osteoporoos tekib,” lausus ta.
Sageli kaasnev haigus
Veel võiks tsöliaakiat kahtlustada, kui patsiendil on ebaselged neuroloogilised nähud: ataksiad või pareesid. Uibo kaks viimast patsienti olid äsja epilepsia põhidiagnoosi saanud lapsed, 5aastane ja 11aastane. Mõlemale tehti peensoole biopsia ning epilepsiaga kaasnevana diagnoositi tsöliaakia.
Tsöliaakia pole ainult laste haigus
* Veel 1980ndatel peeti tsöliaakiat kogu maailmas harva esinevaks imikute ja väikelaste haiguseks. Nüüdseks on see üks sagedasemaid kroonilisi haigusi nii lastel kui ka täiskasvanutel, esinedes 1–2 protsendil kogu elanikkonnast.
* Atüüpilised ja varjatud haigusjuhud on sageli diagnoosimata, esinedes kirjanduse andmetel sagedusega üks diagnoositud tsöliaakiajuht 5–13 diagnoosimata juhu kohta.
* Tsöliaakia kahtlusel on vaja määrata uuritava verest sõeltestid – gliadiini ja koe transglutaminaasi antikehad. Kui tulemused on positiivsed, tuleb uuritavale kindlasti peensoole biopsia teha. Tsöliaakia diagnoosi kinnitab peensoole hattude atroofia ja krüptide hüperplaasia. Alles siis on range ja eluaegne gluteenivaba (nisu-, rukki‑, odra- ja kaeravaba) dieet näidustatud.
Allikas: Oivi Uibo “Tsöliaakia ehk gluteeneteropaatia”, Tartu Ülikooli Kirjastus 2008 Arsti sõnul taastub peensoole limaskest range gluteenivaba dieedi toimel täielikult. “Kui see haigus on kestnud diagnoosimata ja ravimata aga aastaid, siis on pahaloomulised kasvajad neil isikutel üldpopulatsiooniga võrreldes märkimisväärselt sagedasemad,” märkis ta. Need kaks uut tsöliaakiajuhtu avastati teadusuuringu käigus. “Teame, kelle hulgast seda haigust otsida,” lausus tsöliaakiale pühendunud lastegastroenteroloog.
Suur rühm just varjatud või atüüpilist tsöliaakiat põdevaid haigeid ongi kaasnevate haigustega patsiendid. Erilise tähelepanu all on I tüüpi diabeet – selle haiguse puhul kaasub tsöliaakia 5–15 protsendil juhtudest. Sellepärast teeb Uibo koostööd endokrinoloogidega. “Skriinime kõiki uusi I tüüpi diabeedihaigeid tsöliaakia suhtes ja teeme iga kahe aasta tagant kordusuuringud.
Meil on praegu 15 last, kellel on mõlemad diagnoosid,” ütles ta. Ühelgi neist polnud tsöliaakia tüüpilisi sümptomeid, aga biopsia abil tuvastati, et peensoole limaskest on kahjustunud. Diabeet esineb koos tsöliaakiaga, kuna neil on sarnane geneetiline eelsoodumus.
